Kes ma olen

Olen eestlane – pooleldi võrokõnõ, pooleldi seto.

Mu vanaema Lonni elas Lõuna-Eestis, paksude metsade keskel ning rääkis ainult “võro kiilt”. Ta oli väike, ümmargune ja punaste põskedega. Elu oli karastanud teda karmide katsumustega, kuid tema säilitas elujaatava hoiaku ja huumorimeele. Ta ei tegelenud joogaga ega mediteerinud, ent ometi olid temas sügav elutarkus ja teadmised looduse igipõlisest toimimisest. Ta sõi lihtsat toitu, käis kolm korda päevas lauda vahet, haris põldu ning toimetas mesilastega. Kui mõni haigus kimbutama hakkas, võttis paar lonksu õukat ja terve ta oligi. Arstide juurde tal asja ei olnud.

Kui Lonni lahkus meie seast, lahkusid ka talu kõik mesilased koos temaga.

Oli see juhus või maagia?

Maailm on täis müstikat. Peaaegu eimillestki saab käegakatsutav mateeria – väikesest seemnest kasvab suur puu, munast koorub tibu, emaihust sünnib laps. Ning siis saabub päev, kui see mateeria kaob või muundub millekski muuks.

Salapärasusele vaatamata on ometi kõiges seaduspära, struktuur ja energeetika.

Mandalad on püüe imiteerida universumi mudelit. Mandalate joonistamine on kui meditsioon, kus kaovad koht ja aeg ning oled ühteaegu koos nii oma esivanematega kui ka tulevaste põlvedega.

Mida ma teen

Maalin mandalaid akrüülvärvide ja erinevate pintslitega. Ei kasuta sulepead, sulge ega värvipliiatseid. Imepeenikesi jooni teen vahel mitmeid kordi üle, et nad paistaksid täiuslikumad. Hingamisrütmigi sean joone tõmbamise järgi. Ja ikkagi – ükski joon pole täiuslikult sirge ega ükski sümbol täpselt identne varemlooduga. Omal moel ma armastan seda ebatäiuslikkust. See on ilus, sest see on käega loodud ja südamest sündinud.

Kuidas ma teen

Mandalate joonistamist alustan alati keskpunktist. Mõõdan välja keskpunkti ja sinna tuleb üks vaevumärgatav punkt. See täpp sümboliseerib algust – imetillukest seemet, millest kõik kasvama hakkab. Kõik edasine on teadmata ja tundmata. Värvivalik, struktuurid, kujundid ja sümbolid sünnivad sisetundest, hetkes olles. Mõnikord tulevad sümbolid ise mu juurde, teinekord tuleb neid otsida ja oodata. Aga see ongi mängu ilu ja võlu.